Kodulooline kalliskivi

Sel korral tutvustan Tõnu Kollo raamatut "Taaliku Nurga Lugu", mille autor kinkis Orissaare raamatukogule 4. juulil 2023.

Kolme aasta jooksul on seda laenutatud 41 korda, mis pole ka üllatus, kuna rohkem seda teost maakonna kogudes ei ole. Mandril on veel paaris kohas arhiiveksemplarid kohalkasutuseks saadaval.

Tõnu Kollo on Taalikult võrsunud matemaatikateaduste teadlane, kel ka sulg jookseb.

"Taaliku Nurga loo" 270-l leheküljel on ta kirja pannud mitte ainult enda ja oma pere loo, vaid ka ümberkaudsete külade ja inimeste saatused koos toredate koopiatega mitmetest dokumentidest ja fotodest. 

Sealt leiavad tuttavaid kohti ja teemasid nii Muhu, Saikla kui Orissaare inimesed.

Raamatut on huvitav lugeda isegi siis, kui ise pole Taaliku kandiga sugugi seotud. Eks eestlaste saatus on mõneti sarnane olnud. 

Hindamatu on loo väärtus aga kohalikele, kel omal sealt kandi juured.

Suur tänu autorile põhjaliku uurimistöö eest!

Triinu Meres "Lihtsad valikud

Eesti algupärast ulmekirjandust on vara maha matta.

Triinu Meres „Lihtsad valikud”, Varrak, 2017, 272 lk.
Vaatasin "Kirjandusministeeriumit" ja tundsin, et tahan seda raamatut lugeda. Et, mis lugu sellega on, kaua kirjutatud ja mitmelt poolt tagasi lükatud käsikiri jne. Nüüd siis 2017. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse teine koht?
Võin öelda, et täitsa pädev ulmekas. Inimühiskond ühel teisel ajal ja kusagil mujal ja teistmoodi.
Keskne tegelane on naisuurija, kes satub sekeldustesse, kuhu ta parema meelega ei satuks ja teeb asju, mida ta parema meelega ei teeks. On kuninglik klann, kes kogu muud rahvast haldab ja lõpuks leiab too uurija Gertrud Omara nendega ühise keele. On alamat klassi kuritegelik klann, kes räägib omalaadset slängi, mis osutus üllatavalt kergelt loetavaks ja mõistetavaks. Üldse ei häirinud, nagu algul kartsin.
On verd ja pauke ja kiirust ja hoolimist ja ...
Lugege ise, soovitan, kui just ulmefoobik ei ole.
Üks asi häiris:
Hurmav ja uurijaga lähedastesse suhetesse laskuv noor prints on kolmel korral nimetatud hundilikult nägusaks (!)
"Kallutas oma hundilikult nägusat pead" - siinkohal on minu fantaasia piir. "Tema poolkuiv keel joonistas naise nahale jahedalt hõõguva jälje" on selle kõrval täitsa "poisike".

Head lugemist!

Marlin

https://kultuur.err.ee/…/triinu-meres-vaga-levinud-on-eksia…

A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia

Välja kuulutati A. H. Tammsaare kirjanduspreemia 2018. aasta laureaat.
Selleks sai Marek Kahro "Kuradil on lapse nägu".
Tegemist on hoogsa, pisut müstiliste sugemeteaga kriminaalromaaniga, mida ei sa käest enne kui ka viimane lehekülg on loetud. Raamatus on tulekahjud ja põle(ta)mised. Kogu seda segapundart hakkab lahti harutama politseiuurija Hando Oras.
Tähelepanu! See on järg raamatule "Seal, kus näkid laulavad (2016), mis pälvis kirjanduskonkursil "Bestseller 2015" ilukirjanduse žanris esikoha. Selles loos uurib Hando Oras veega seotud kuritegusid.

Milline tegelane raamatust "Kuradil on lapse nägu" oleksid Sina?

Hea Lasteraamat 2016

Marlin Pärn

Orissaare raamatukogu raamatukoguhoidja

Südamlikus väikelastele suunatud pildiraamatus „Lõvi ja lind“ jutustatakse lugu  ja edastatakse emotsioone illustratsioonide abil. Teksti on vähe, seda jagub igale lehele vaid lause jagu. Seda raamatut võib pisike lugeja ise lehitsedes lugeda, oskamata veel sõnu kokku veerida.

Lõvi leiab aias sügistöid tehes murdunud tiivaga linnukese, kes on parvest maha jäänud. Tiib saab kinni seotud ja sõprus alguse. Koos minnakse vastu pikale külmale talvele.

Ka kõige pikem talv jõuab kord lõpule, kui koos sõbraga kamina paistel raamatuid lugeda, õues kelgutada, kala püüda ja igapäevatoimetusi teha. Kevade saabudes liitub lind lõunast tagasi lendava parvega ja lõvi jätkab oma aiatoimetusi.

„Lõvi ja lind“ on lugu hoolimisest, sõprusest ja lahku minemisest, et kunagi taas kord kohtuda. See kulgeb mõnusalt rahulikult ja üllatavalt on lahendatud raamatus koos talvega saabunud vaikus.

Head rändamist koos lõvi ja linnuga läbi nende aasta!

http://ajakiri.lastekaitseliit.ee/2017/04/07/hea-lasteraamat-2016-marianne-dubuc-lovi-ja-lind/

Valdur Mikita "Lindvistika ehk metsa see lingvistika"

Mulle meeldib vabadel hetkedel metsas käia, õnneks on maal lihtne, üle põllu ja ongi mets. Ehk moodsalt öeldes vabadel päevadel tegelen sageli metsakümblusega ehk võtan võsavanne.
smile-emotikon

Tore leid raamatust on "mõtte eest ärahüppamise harjutus".
"Niiviisi võib proovida näiteks mure eest ärahüppamist. Peale õnnestunud hüpet jääb hingehäda inimesele rumala näoga järele vaatama. See nõks tasub igatahes selgeks õppida"
Mikitat ümber jutustada pole võimalik, teda peab ise kogema.

Marlin

Heljo Männi kirjanduslikud memuaarid

Leidsin võtme Heljo Männi kirjanduslike memuaaride mõistmiseks alles II osa 162. leheküljelt. Mänd kirjutab selles peatükis "Nõgeste ja nartsisside" vastukajast ja ka mõne lugeja nurinast tema väidetava negatiivsuse ja kättemaksuhimu üle, ning seletab siis lähemalt, miks ta kirjutab oma memuaare just nii, nagu ta seda teeb. Võib-olla seletas ta varemgi, aga mulle jõudis see pärale just sel hetkel ja selles sõnastuses.

...olin alateadlikult osutanud meie ühiskonna valupunktile, kus ausus oli saanud defitsiidiks ja kus kõik püüavad end näidata paremana kui nad on. /.../ Mina aga olin - ütlen veel kord: olin alateadlikult aususe nimel pidanud võitlema iseendaga. Ka mina tahtsin end paremas valguses näidata, kuid mu südame hääl käskis mul kirjutada õigust - ja ma kuuletusin talle.

Ehk see ausus muudabki tema memuaarid nii köitvaks. Mõtlesin ju isegi mitu korda lugemise pooleli jätta, kui kellegi kohta jälle midagi ehmatavat või ebameeldivat teada sain - kuidagi piinlik hakkas, nagu loeksin salaja kellegi päevikut -, aga ei suutnud. Miski ikkagi sundis edasi lugema. Olid need lummavad vahetekstid või oli see siiski Männi ausus, mis näitas, et muidu nii kaugetena näivad ja justkui teises maailmas elavad kultuuritegelased on samasugused nagu me kõik - inimlikud. Tegelikult on see ju isegi omamoodi kangelastegu - pakkuda lugejatele rõõmu (kellele äratundmis-, kellele kahjurõõmu), hoolimata sealjuures oma mainest, mis säärase avameelsuse tõttu mõne silmis kindlasti langeb. Ja olgu nende meenutuste tooniga kuidas on, aga autori teeneks tuleb pidada seda, et nende raamatutega pühib ta tolmukorra paljudelt juba unustusse vajunud või vajuma hakkavatelt nimedelt. Muide, sealt saab nii mõnegi hea viktoriiniküsimuse. 

Väga nauditav lugemine oli. Nüüdisaja kiirustamise ja käratsemise keskel on hingekosutav vajutada korraks pidurit ja mõtelda kaasa sellisele vaiksele kulgemisele, lasta endast läbi sealt hoovav rahu ja tunne, et on aega. 

Inge 

Lugejate lemmikud

Meie raamatukogust eelmise aasta aruande põhjal

enim laenutatud raamatud

7x7 / (Seitse korda seitse)	Kersna, Vahur
Meresoolane maasikmari	Sepp, Adena
Sädemed tuha all : romaan	Sepp, Adena
Tunglejad	Tegova, Endla
Peljatud tunded : romaan	Sepp, Adena
Kahe mere vahel : romaan	Konks, Siiri
e-armastus : [romaan]	Tohvri, Erik
Saatuslikud jõulud	Sepp, Adena
Vanaisa tuletorn	Teder, Tarmo
Õnneõiteta sirelid : [romaan]	Pets, Helju
Ussikuninganna Egle	Pets, Helju
Samueli võlupadi : [lastejutt]	Kass, Kristiina
Minu Moskva : kõigi vimkade kiuste	Paris, Manona
Kuidas elad, Ann?	Vallik, Aidi
Vale tõde : [romaan]	Lind, Tuule
Kuristik rukkis	Salinger, J. D.
Tagurpidi valed	Jaanimaa, Lea
Minu Guatemala : maa, kus vikerkaar saab oma värvid	Kahu, Kaja
Kas seal on kedagi? / (Anybody out there? Eesti keeles)	Keyes, Marian
Minu Omaan : kaamelist Porscheni, 56 sõlme tunnis	Lepik, Meeli
Minu Haiti : ellujääja	Jõeveer, Tarmo
Sööbik ja pisik	Egner, Thorbjorn
Minu Eesti. 2. osa, Mida sa tahad? / (Mida sa tahad?)	Petrone, Justin
Päev algab öösel	Lind, Tuule
Rehepapp, ehk, November : [romaan]	Kivirähk, Andrus
Kristiina, see keskmine	Tungal, Leelo

Mõtiskleda on mõnus

... Kirjanik silmitses raamatukogus poisi kokku korjatud raamatuvirna arvustava pilguga:
"Kas sa mõtled need kõik läbi lugeda?"
"Ei mõtle! Aga ma ei tea ju, mis meeldima võib hakata. Miks sina nii vähe võtad? Võta ikka rohkem! Võta pildiraamatuid ka, tead kui tore neid on vaadata, kui enam lugeda ei viitsi:" ...

/Tõnu Õnnepalu,  Mandala, Varrak, 2012/
Üks ütlemata mõnus lugemine.

Külaline tulekul

Mika Keräneni "Varastatud oranž jalgratas" on just täpselt see, mis kaanel lubatud. Eesti laste krimka.
Tegevus toimub Tartu pisut laokil puitmajade rajoonis Supilinnas. Lahenduse leiab üks üsna kriminaalne kaduma läinud jalgratta juhtum. Et kurikaelu tabada, on vaja koondada poiste ja tüdrukute (ja koera) jõud. Üksteisele "ära tegemine" ei vii kaugele, koos tegemine aga küll.
Raamat meenutab natuke Astrid Lindgreni "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvisti". Ent kõik toimub siin ja praegu.
Sama seltskond tegutseb edasi raamatutes
"Peidetud hõbedane aardelaegas"
"Vana roosa maja"
"Salapärane lillenäppaja".

Eesti Draamateatri lastelavastus "Varastatud oranž jalgratas" nimetati teatriliidu aastaauhinna nominendiks koguni kahes kategoorias. Žürii pidas "Varastatud oranži jalgratast" meeles nii Salme Reegi auhinna kui ka sõnalavastuste muusikalise kujunduse auhinna puhul.

Marlin

Iseenda laps

"Iseenda lapse" autor Airika Harrik on Tallinna koolitüdruk. Raamatu kirjutamist alustas ta 13-aastaselt, ilmumisajaks oli neiu juba 16 saanud. Noor, ikka väga noor. Aga milline enesekindlus! Mitu kirjastust ei olnud nõus nii noore inimese teost trükkima, au ja kiitus "Randvelt" kirjastusele, et ta värske autori jutule võttis ja ära trükkis. Kui kordustrüki teete, parandage ära ka mmm... umbes neli trükiviga. Võib-olla oli neid ka rohkem, ent kuna lugu oli köitev ja ladusalt antud, siis häirivalt silma rohkem ei riivanud.
Raamatust - tunda on autori laia silmaringi, head sõnaseadmisoskust. Lugu läks kohe algusest mõnusalt käima, kusagil kolmanda veerandi peal minu jaoks natuke venis, lõpp kruvis põnevuse üsna üles, et mis edasi saab. Ootan järge!

PS See kaanepildipiiga on küll liiga naiivse olemisega "Iseenda lapse" tegelaste kohta.

Airika Harrik ETV "Pealtnägijas" (algab 21.08)
Ajakiri Kuusteist
gossip.ee

Marlin

Vanaisa

Ülo Vooglaid on kirja pannud mõned mälupildid lapsepõlvest. Killuke siit, teine sealt, aga peaaegu kõik nad päädivad Vanaisa nappide, ent tabavate kommentaaridega.
Mõnus lugemine. Autori eesmärk ei olnud küll tutvustada vana aja töid ja tegemisi, aga seda ta ometi tegi, ja väga hästi. Üldiselt soe ning helge raamat, ainult lõpp oli veidi süngevõitu, aga eks elu oli selline, kes see ikka sõda helgena meenutab.
Kui mõnikord häirib lastekirjanduses pealetükkiv õpetlikkus, siis siin meeldis mulle just kõige rohkem see, et autor lihtsalt jutustas, näiliselt hinnangutevabalt, aga Vanaisa ütlemiste kaudu oli siiski selgelt tunda, mis on õige, mis vale.
Ma pole küll päris kindel, kas tänapäeval lapsed sellist raamatut loevad, aga võiksid küll, sest kõigi nende võlurite ja vampiiride sekka oleks üks mõistlik vanaisa igati vajalik vaheldus.

Ülo Vooglaid Ööülikoolis

Inge

Tunne oma kodumaad...

Marko Kalduri "Salapärane Eesti ehk moodsaid linnalegende, kaasaegseid muistendeid, vandenõuteooriaid, ajaloolugusid, külajutte tänapäeva Eestist" on
järjeks Marko Kalduri varemilmunud reisikirjade raamatutele
“Rännates läbi Eestimaa”
“Avastades Eestimaad”
“Reis ümber Eestimaa”.
Eestimaal on palju põnevaid kohti, nii mõndagi neist võiks külastada sinnakanti juhtudes. Mõned on jälle säherdused, kuhu parema meelega EI satuks.
Raamatus kirjeldatud kohtadest/legendidest arvan, et hirmul on suured silmad, samas, parem karta kui kahetseda!
Head lugemist ja reisimist!

Marlin

25. märts - Tolkieni lugemise päev

Kes meist ei teaks "Kääbikut" ja "Sõrmuste isandat". 25. märtsil on rahvusvaheline Tolkieni lugemise päev, seega just õige aeg astuda sisse raamatukogu uksest ja üks tema teos koju lugemiseks laenutada. Ah, et kõik on loetud? Alati võib ju häid raamatuid üle lugeda või uurida järgmisi:
David Day "Tolkieni entsüklopeedia",
Laurence Gardner "Sõrmuste isandate valdused",
Humphrey Carpenter "J. R. R. Tolkien".

Vaata ka Eesti Tolkeini seltsi  Keskmaa Ordu lehte.

PS Tänavu 3. jaanuaril möödus 120 aastat Tolkieni sünnist.
PPS Sel aastal saab "Kääbik" 75-aastaseks.

Marlin

Midagi gurmaanidele!

Kate DiCamillo
Lugu hiirest nimega Despereaux
mis on ühtlasi lugu printsessist, veidi supist ja ühest niidirullist 

See raamat pakkus mulle suurepärase lugemiselamuse. Miks?
Tundub, et selles on kõik karvapealt täpselt paigas. Lugu, Leelo Märjamaa ilusa keelega tõlge, illustratsioonid (Timothy Basil Ering), köide, paber, isegi lehekülje ääred. Mitte midagi ei ole juhuslikku... ja kõik kõlab täiuslikult kokku.
Soovitan lugeda kõigile neile, kes on kunagi muinasjutte armastanud. Ja ka neile, kes ei ole, ehk hakkavad armastama.

Marlin

Raamatulaegas

Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia raamatukogunduse üliõpilased: Pille (Berla) ja Diana (Granuja) on teinud ühe toreda blogi - tutvustamaks lastekirjandust.
Abiks mulle ja ehk sullegi :)

lastekirjanduse blogi RAAMATULAEGAS

Muideks, Pille on täitsa oma kandi tüdruk!

Muusika minu kõrvadele

Astus uksest sisse üks tore teise klassi poiss, kes ei ole eriti raamatusõber ja teatas:
"MULLE HAKKAS LUGEMINE KOHE TÄITSA MEELDIMA"

Et nüüd Agu Sihvka moodi kõik algusest ära rääkida, siis sügisel jagasin algklassidele nimekirjad kahe viimase aasta uutest eesti lastekirjanduse teostest. Iga laps valis omale ühe sobiva raamatu, luges selle läbi ja tutvustas/soovitas klassikaaslastele. Sellele poisile sattus lugemiseks Aino Perviku Tirilinna lugude 6. raamat "Jüri soolaleivapidu". Nüüd on tal kindel plaan kõik osad läbi lugeda.
Kõik ei ole veel kadunud, sõbrad raamatukogutädid!

Marlin

Margot Roose "Minu Amsterdam"

Selle sarja seni loetud raamatutest tekitas käesolev minus kindlasti enim mõtteid ja tundeid, ilmselt sattus õigele ajahetkele. Sirje ta mulle pihku torkas, sõnadega "aitab lugeda küll". Õhtul kodus võtsin siis nõuks, et järgin Sirje õpetust: kui jõuan märkamatult 20. leheküljeni, loen edasi. Jõudsin märkamatult 44. leheküljeni. Lihtsalt nii ladusalt ja kaasahaaravalt kirjutatud, teemad on muidugi intrigeerivad ka.
Algul lugesingi ikka väga ümmarguste silmadega. Käisin ühtelugu mehele ümber jutustamas, mida ma teada olin saanud ja kui pöörane paik see Amsterdam ikka on. Imestasin ja imetlesin autori muretut tooni, sest olin kindel, et kui mina peaksin seal elama ja kirjutama, tuleks sellest lehekülgede viisi hala.
Aga inimene harjub ju kõigega. Mingi aja pärast tabasin end juba mõttelt, et täitsa mõistlik ju niiviisi mõtelda nagu hollandlane mõtleb. Veidrused ei šokeerinud enam (kaua sa ikka jaksad), nii et isegi Wastelandi peatükki lugesin peaaegu emotsioonitult. Pealegi on ju teada tõsiasi, et suurlinnaelu on kohati äraspidine ning seda ei saa laiendada kogu riigile. Aga kahtlemata mõtlema ta pani ning viis huvitavate vestluste ja arutlusteni. Ühelt ajaviiteraamatult poleks osanud seda oodatagi.
Mulle meeldis.

Inge

Heidi Raba "Lili Remma ja gongapuuhaldjas"

Esimene raamat.
Ütlen ausalt, et võtsin selle raamatu lugeda suurte kõhkluste ja kahtlustega. Autor on kirjanikuna minule tundmatu ja kujundus ka sihuke...  roosa!?
Juttu on mingitest gongapuuhaldjatest... Mis need veel on?
Aga, aga! Pean ütlema, et täitsa tore lugemine oli. Lugu on muinasjutuline, põnev, selles on nii head kui kurja. Head õnneks ikka rohkem.
Ah, et millest siis täpsemalt? Ühel ajahetkel eksisteerib terve hulk paralleelmaailmasid. Meie maailmast satuvad noored ühte teise. Ühte väga ilusasse maailma, kus paraku tegutseb peotäis "halbu". Võtmesõnaks on põhjamaade valge jaaniöö ja see, et mõttel on väga suur jõud. Pakun välja, et kõige paremini sobib see raamat lugemiseks 10-15-aastastele tüdrukutele (peategelane Lili sai just 15).
Siinkohal soojad tervitused raamatu autorile, Heidile, kursaõele Viljandi Kultuurikolledži päevilt. Tubli töö, jään teist osa ootama, kuigi ei kuulu sihtgruppi. Autori lahkel loal toon siin ära ka teise osa pealkirja - "Lili Remma ja unehiilija".

Marlin

Jaan Rannap "Nelja nimega koer"

Käisin mina eile Tallinna linnas 
VIII üleriigilisel lasteraamatukoguhoidjate päeval.

Teele võtsin kaasa 3. septembril oma 80. sünnipäeva tähistanud Jaan Rannapi ühe uuema raamatu, ilmunud 2004. Et sirvin pisut, hea lastele tutvustada... Oi hullu! Teadsin, et Rannapil on vahvad koolilood ja toredad loodusjutud, aga "Nelja nimega koer" läks sedavõrd põnevaks, et Tallinnast tagasi sõites polnud mul enam midagi lugeda. Kerge sirvimise asemel olin 156 lehekülge peaaegu ühe hingetõmbega neelanud!

Mis seal siis on?

On kloonimist, on narkodiilerid ja pangarööv, on suur ja südamlik sõprus koera ja poisi vahel. Ja kinnitust saab fakt, et mõnikord tuleb mõistuse hääle asemel südant kuulata.

Lugemiseks kõlbab nii väikestele kui suurtele.

Marlin