Algas eesti raamatu aasta

 30. jaanuar on eesti kirjanduse päev ja sellega algas eesti raamatu aasta, millega tähistame 500 aasta möödumist esimese teadaoleva eestikeelse trükise ilmumisest.

Lübecki toomdekaani Johannes Brandesi peetud ladinakeelsest toomkapiitli protokolliraamatust, mida võib sissekannete laadi poolest ka päevaraamatuks pidada, on leitud teated senitundmatute liivimaa-, läti- ja eestikeelsete luterlike missaraamatute kohta 1525. aastast.

Vaadid raamatutega pandi aresti alla ja trükis kuulutati kahjulikuks ning põletati turuplatsil avalikult ära, et "nad ei nakataks ristiusus veel harimata rahvast".

Nii ei ole meil 500 aasta tagust emakeelt võimalik lugeda.

Säilinud on aga kümme aastat noorema Wanradt-Koelli katekismuse lehekatked, mida oli kasutatud uuema raamatu kaante täidiseks.

Wanradt-Koelli katekismus 1535

Raamatuaasta avapäeval oli meil külas kirjastaja ja kirjanik Epp Petrone, kes rääkis raamatu hoidmisest ja kooskasutamisest, sai kuulda tema kirjastatud ja kirjutatud raamatute ja sarjade sünnist ning arengust, samuti sellest, mis on hetkel töös.

Epp ostab tagasi kasutatud heas korras "Minu..." sarja raamatuid, et need lasta uuele ringile. Meie rahvas loeb oma raamatuid ikka ise, tagasi müüma ei rutatud.

Epp Petrone jutuhoos

Vaata ka

Kirjandusarhiiv: kuidas eestlased omakeelse katekismuse said? | Kirjandus | ERR

Külas käis Ilmar Tomusk

Orissaare Gümnaasiumi esimese kuni viienda klassi õpilastel oli täna tore võimalus kohtuda PÄRIS kirjanikuga.

Ilmar Tomusk rääkis, kuidas ühest üsna tavalisest krutskeid täis koolipoisist sai lastekirjanik ja mismoodi need jutud siis ikkagi tekivad ja lõpuks raamatusse jõuavad.

Lapsed tundsid huvi, kes on Ilmar Tomuski lemmikkirjanik (Astrid Lindgren), milline on tema oma raamatutest ta lemmik ("Pöörane puhkus Parakatkus") ja kui kaua võtab aega ühe raamatu kirjutamine (kuu, kui mõtted on juba olemas).

Hea on teada, et tuleval aastal on kirjanikul ilmumas kaks uut lasteraamatut.
Ootame neid!

Marlin

Iff käis külas

Foto: Sirje Tarvis

19. septembril meelitas Ivo Linna nimi kohale ootuspäraselt suure publiku. Rahva lemmik oli ühes võtnud ka kitarri ning õhtu jooksul tuli ettekandmisele kolm laululugu, kuid põhirõhk oli siiski jutuvestmisel, nagu ka varem lubatud sai. Oma muhedal moel meenutas Iff seiku mälumängudelt, pikalt lauljateelt, lapsepõlvest Kuressaares, sealseid lõhnu ja värve, inimesi ja tagahoove. Rääkis kokandusest ja hobidest ja elust üldse.
Väga kena õhtu oli. Rahvas käib siiani, mitu päeva hiljem, tänamas ja kiitmas, kui tore inimene see Ivo Linna ikka on. Ja on tõesti.

Inge

Küünlakuised külalised

2012. aasta õnnistasid oma külaskäiguga sisse preester Toivo Treima ning tema abikaasa Marina.
Tuba sai rahvast täis. Lisaks oma klubi inimestele oli päris palju nö vabakuulajaid, vast pea pool publikust.
Isa Toivo - kes, muide, preestriks saades jäi kandma oma sünninime seetõttu, et toivo on soome keeles 'lootus' - osutus väga karismaatiliseks esinejaks. Ta rääkis haaravalt kiriku ajaloost, traditsioonidest, samuti rituaalide tagamaadest. Kui õigeusu kiriku juhukülastajale võib liturgiast jääda mulje kui parajast teatrist, siis selgus, et "etenduse" iga liigutuse ja "rekvisiidi" taga on sügav mõte.
Kuulajate soovil tutvustas Toivo Treima põgusalt ka oma varasemat sõjaväelasekarjääri, kuigi oli näha, et parema meelega oleks ta sellest vaikinud. Võim on suur kiusatus ja teeb inimese uhkeks, nagu ta tunnistas, ning on seetõttu üks libe tee. Olles endine presidendi käsundusohvitser, läks jutt korraks ka poliitikale, aga see jäi tänu esinejate delikaatsusele vaoshoituks ja pinnapealseks.
Lahatud sai ka käesoleva aasta populaarne teema - maailmalõpp.
Rahvale näis kohtumisõhtu igatahes väga meeldivat. Võimalik, et meie klubi ürituste arvestuses sai püstitatud isegi kestvusrekord: vestlus ise vältas tubli kolm tundi, kuid peale seda tekkisid umbes pooleks tunniks veel väiksed vestlusringid.
Loodetavasti sai igaüks sellest õhtust endale mõne mõtte teele kaasa. Minu jaoks jäi kõlama, et inimesed on praegu teelahkmel: kas valida usu rahu või pidev stress ja muretsemine kõigi maailma hädade pärast.
Ja üks asi veel: Toivo Treima nimetas kokkutulnuid väga kenasti kodukoha sädemeteks, ehk saaks sealt kirjandusklubile kauaotsitud nime - Säde?
Suur tänu kõigile, kes osalesid ning eelkõige muidugi härra ja proua Treimale, kes oma targa ja särava olekuga mõjusid väga inspireerivalt.

Inge

Eelarvamused

... on ühed ütlemata toredad asjad, sest pärast on nii vahva nende üle naerda :)

Nagu näiteks täna, mil leidis aset kauaoodatud kohtumine noorkirjanikega.
Kui päris aus olla, siis mina enne veidi pabistasin ka. Kõige rohkem kartsin Mikk Pärnitsat, sest Värske Rõhu tutvustus tema kohta - punkar, anarhist, sigavärdjas jne - pani mind automaatselt arvama, et nüüd tema tuleb ja lõhub meil seinad maha ja keerab toa pahupidi. Või vähemalt lööb jalad lauale ja nõuab õlut ja ropendab mis kole. Aga võta näpust - nii armas poiss!

Rita Martinsoni fotod Birk Rohelennust jätsid varem miskipärast mulje, et oioioi, kui ülbe. Absoluutselt mitte! Niivõrd tore jutukas ja soe inimene hoopis!

Ketlin Priilinna ma ei kartnud. Tema tundus juba piltide järgi sümpaatne ja nii ka oli.

Ja kui ilusti nad kõik ennast väljendasid! Minu, kes ma näen alati kurja vaeva, et oma mõtted sõnadesse saada, võlusid nad igatahes jäägitult ära.

Kirjanike tuur on ka üks ütlemata tore asi. Peame pöidlaid, et see jätkuks!

Inge

Kirjanike tuuri järelkaja

Oi me oleme täna rõõsad ja rahulolevad, suud häästmeelest kõrvuni :D
Nimelt on Sirp avaldanud kokkuvõtte selleaastasest kirjanike tuurist ning seal on kirjas meie külalise Tarmo Tedre sõnad (lugege nüüd hoolega!): "Orissaares oli 17 hinge, kõik keskealised ja vanemad naised, ja see oli minule üldse seni elus ja ilmselt ka teistele kõige südamlikum kohtumine, arutelu ja sõnavõtud venitasid esinemisele teise tunni otsa."
Mis siin salata, on ikka kena lugeda küll sellist arvamust. Südame teeb soojaks ja meele heaks, et kallid külalised rahule jäid. Eks see ole meie armas publik, kes need kohtumised südamlikuks teeb, need kirjandushuvilised keskealised ja vanemad naised. Olen korduvalt rõõmustanud ja tänulik olnud selle üle, et nad olemas on ning on just sellised, nagu nad on. Ning et toredad kirjanikud neile esinemas käivad ;) Aitäh!

Inge

Külas Uno Viigand

Eile õhtul oli kirjandusklubilaste silmaringi avardamas Eesti tuntuim ristsõnakoostaja Uno Viigand alias Onu Uno. Kolm tundi möödus põnevate ja lõbusate lugude saatel lennates. Kusjuures mõnevõrra üllatuslikult ei olnud jutt sugugi ristsõnadekeskne, pigem andis ainest võrratu autogrammikogu. Keda kõike seal leidub! Gagarin, Nixon, Christie, Lloyd Webber, Lindgren, Sinatra, jne, jne, jne, jne. Iga autogrammi juurde muhe saamislugu. Hea meelega oleks kuulanud veelgi. Jääme ootama Onu Uno mälestusteraamatut, mis muud. Seda, mida sinna kirja panna, tundub olevat kuhjaga.
Muide, kinkinud meile oma ristsõnavihikud, sai endine autogrammikütt omal nahal tunda austajate pealetungi :) Samas ei hakka ma loetlema kõiki töid, mis mul nende ristsõnade pärast nüüd tegemata on. Ega rääkima pikemalt sellest, kuidas ma hommikul tööle pidin hilinema, ikka ristsõnade süül.

Külalisel oli kaasas ka üks salapärane rull, mis lahtiharutamisel osutus ülisuuuuuuuuuureks ristsõnaks. Ei söanda arvudega lehvitada, kui täpselt ei mäleta, aga rull oli tõesti võimas.
Olgu, lehvitan ikka- ruudukesi oli üle 100 000 kindlasti.
Šedöövri Guinnessi rekordiks vormistamine takerdus paraku paberimajanduse taha, nagu seda pahatihti ikka juhtub.

Foto: Elina Kalm

Suur aitäh nii Onu Unole kui tema "maaletoojale" Reet Saulinile!

Inge

Seda ja teist

Olen puhkuselt tagasi ja vaatan, et blogikene on nii omapäi jäänud, tarvis teist veidi tuulutada.
Mis siis vahepeal toimunud on?

Eelmises postituses väljahõigatud kohtumine Petronedega sai kenasti teoks. Kuna ma ise silkasin esimese tunni jooksul pidevalt lastetoa vahet, mille tulemusena minu muljed sellest üritusest on mõistagi lünklikud, siis viitan Elina Kalmi artiklile Saarte Hääles, see annab kindlasti parema ülevaate.

Augusti viimasel pühapäeval võtsid kirjandusklubilased ette rattaretke mööda koduvalla vaatamisväärsusi. Sellest saab lugeda siit.

Ja kuna siin pole ammu enam pilte olnud, siis lõpetuseks ülesvõte meie kaunitarist, kelle kohta alailma küsitakse, kas tehis või päris.

Õigupoolest on pildil ju kaks kaunitari, aga tõe huvides olgu mainitud, et lühem on seal vastu tahtmist (sellest ka varjumine suurema taha), tema sai pildile käsutatud võrdlusmomendiks.
Ahjaa, lill on ikka päris!

Nüüd sai vist kõik tähtsam kirja.

Inge

Uurima!

Eesti riikliku arhiivinduse 90. sünnipäeva tähistamise raames said orissaarlased osa Rahvusarhiivi tutvustavast loengutesarjast. Edith Seegel õpetas, kuidas Rahvusarhiivi kodulehel orienteeruda ning rääkis lähemalt AIS-ist (arhiivi infosüsteem), Saagast (digiteeritud allikad) ja VAU-st (virtuaalne uurimissaal). Selgus, et suguvõsa- ja koduloouurijatele on elu ikka väga mugavaks tehtud ja aina mugavamaks läheb, sest allikate digiteerimine muudkui jätkub. Tänu ja kiitus arhiivitöötajaile selle eest!

Inge

Mati Hint

31. märtsil oli kohtumisõhtu Mati Hindiga. Kuna ma ise kahjuks osaleda ei saanud, siis viitan Oma Saarele.

Inge

Piret Rauk

Raamatukogu juures tegutseb selline kultuurne seltskond, kes nimetab end Kirjandussõprade Klubiks (aleviku peal tuntud ka kui Intelligentsete Naiste Luuleklubi). Nemad käivad koos umbes korra kuus, ajavad ise juttu või kutsuvad külalisi esinema. Seitsme tegutsemisaasta sisse mahub päris palju nimekaid esinejaid, näiteks Contra, Wimberg, Jüri ja Ülo Tuulik, Andrus Kivirähk, Erik Tohvri, Kati Murutar, Lembit Uustulnd.
Aga nüüd hakkasin hoopis klubist heietama, tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, et eilseks õhtuks oli külla palutud meie omakandi inimene, Kuressaare Linnateatri direktor Piret Rauk, kes hoolimata pingelisest töögraafikust (märts on ju teatrikuu) leidis ka mahti tulla.
Kohtumisel valitses ääretult soe ja sundimatu õhkkond. Rõõm oli näha, et rahvast oli kokku tulnud terve toatäis ning tänu sümpaatsele esinejale ja toredale publikule tekkis mõnus vestlusring, mille käigus said puudutatud Pireti õpiaastad, töö erinevates teatrites (Ugala, Endla, Kuressaare Linnateater), rollid, lavastajad, lavapartnerid, kursusekaaslased "lavaka" päevilt. Arutleti teatri teemal üldiselt ning sellegi üle, kuidas kasvatada lastes teatriarmastust.
Oli üks meeldiv ja õdus õhtu.

Inge