teisipäev, 22. märts 2016

Valdur Mikita "Lindvistika ehk metsa see lingvistika"

Mulle meeldib vabadel hetkedel metsas käia, õnneks on maal lihtne, üle põllu ja ongi mets. Ehk moodsalt öeldes vabadel päevadel tegelen sageli metsakümblusega ehk võtan võsavanne.
smile-emotikon
Tore leid raamatust on "mõtte eest ärahüppamise harjutus".
"Niiviisi võib proovida näiteks mure eest ärahüppamist. Peale õnnestunud hüpet jääb hingehäda inimesele rumala näoga järele vaatama. See nõks tasub igatahes selgeks õppida"
Mikitat ümber jutustada pole võimalik, teda peab ise kogema.

Marlin

neljapäev, 1. oktoober 2015

Muusika-aasta muusikapäev

Meie raamatukogu on külastanud mitmed koerad ja kängurupoeg. Tänasel tähtsal päeval lisandus neile ühe noore lugeja lemmikloomana erkroheline viiulivirtuoos.

Marlin

teisipäev, 2. juuni 2015

Ühe kosklapoja päästmine

Elu on imeline ja täis üllatust. Täna saime raamatukogu eest parklast auto alt kätte pisikese linnupoja, kes sinna hakkide rünnaku eest varjule oli pugenud. Oli tükk püüdmist. Pisike imeloom jooksis päris kiiresti. Tubli infotöötaja määras ta kosklapojaks. Mõningase mureliku arupidamise peale, mis temaga nüüd peale hakata, jõudsime järeldusele, et ema on ülejäänud poegadega mere äärde läinud. Siirdusime vaeslapse ema otsima. Mere ääres olid nii luiged kui sinikaelpardid ujumas näha, ei muud. Ja siis startis paadisilla varjust kosklaema poegadega! Kiirustasime paadisillale, selleks ajaks olid linnud juba keset lagedat vett ja meie kohal tiirutasid närviliselt oma pesa kaitsvad kajakad. Pisike kosklatibu hakkas pihku võetuna valjult piiksuma, mispeale ema talle merelt vastas. Lasime väiksekese vette ja ema keeras teistega otsa ringi. Nii nad õnnelikult kohtusidki.



Suur tänu kõigile abilistele: Aurika, Sirje, Hiie, Liisa, Inge ja Marlin - tõeline meeskonnatöö.

kolmapäev, 11. märts 2015

Marlin parim!

Marlin käib nagu uni peale, et blogi oleks vaja tolmust puhtaks kloppida. Karta on, et ega ta meid enne rahule ei jäta, kui on oma tahtmise saanud.

Kuulutame siis siin ka: Marlin on nii Saaremaa kui kogu Eesti parim maaraamatukoguhoidja! Hurraaa!
Neile, kes teda tunnevad, ei tulnudki see ilmselt erilise üllatusena - nii vahva ja tegus inimene jääb varem või hiljem silma. Palju õnne, Marlin!


















Inge

kolmapäev, 26. november 2014

Päikesekiir sombuses sügispäevas

Tänasel novembrilõpu hallil ja hämaral päeval astusid raamatukogu uksest sisse kaks särasilmset esimese klassi piigat. Kavalalt teatasid nad: "Meil on sulle väike kingitus!" Kellele siis ei meeldiks kingitusi saada! Silmitsesin neid äraootavalt. Siis ilmus laua ääre alt välja see VÄIKENE KINGITUS, "Me tegime sulle raamatu!" Seletamist jätkus kohe tükiks ajaks, et kes ikka täpselt mida joonistas ja...

SUUR TÄNU!
Roosipuu all on metsmaasikapõõsas

Marlin

neljapäev, 22. mai 2014

Lepatriinu käis lasteaias

Pisikeste lasteaialaste juures on VÄGA TORE!
Käin seal üle nädala ette lugemas/jutustamas ja parasjagu päevakorral olevale teemale vastavat kirjandust viimas. See on lihtsalt suurepärane vaatepilt kui kõik see mees jututunni lõpuks laua taga istub ja raamatuid vaadata nahistab. Mõni loeb valju häälega ette ka (tegemist on 2-3-aastastega). Enamus suudab kevadeks ilusasti loo ära kuulata ja kõik teavad juba, mismoodi raamatut vaadatakse - laua taga, puhaste kätega ja suhu ei panda :)
Sel teisipäeval oli meil suurem projekt. Nädala teema oli "Linnud ja putukad". Vahvate vabatahtlike Rita ja Ragne abiga etendasime näitemängu lepatriinust, kes saab märjaks ja vihmavarjupoest omale lõpuks vihmavarju ostab. Enne luges Rita natuke lepatriinust. Lapsed said teada, et ainuke lind, kes lepatriinusid sööb on rähn, et lepatriinud on väga kasulikud kiskjad aias ja tegelikult mürgised. Lõpetuseks mängisime mängu "Sitikad-satikad, tulge koju (haned-luiged tulge koju põhimõttel) ning lastele jäid värvimiseks erinevate putukate pildid.
Uskuge, meil kõigil oli väga lõbus!


Fotod: Marleen Võting

Marlin

neljapäev, 6. märts 2014

Eksperiment "Kärbes"

Eile, tuhkapäeval, sokutas üks kombeteadlik külastaja meile lille varju kärbse. Mitte päris, vaid selle pahanduskoti, kelle abil laiskust ja kärbseküllust levitatakse. Mõju oli silmapilkne - ma ei viitsinud hakata teda mujale viima. Ka südametunnistus sekundeeris laiskusele ega lubanud säärast nuhtlust edasi toimetada. Pealegi nägi kärbes kangesti armas välja.


Otsustasin siis putuka kodustada ja sedakaudu vanarahva uskumuse paikapidavust kontrollida. Tulemus ei lasknud ennast kaua oodata - juba täna tiirles mu töölaua kohal väike tüütu tiivuline!
Hirmus laiskus on ka kallal, iga teine mõte on "Ei viitsi!" Õnneks või kahjuks ei ole kärbes kohusetundele mõjunud, nii et kõik vajalikud tööd said tehtud, aga jube vaevaliselt.

Nii et vanarahva tarkus kehtib ikka veel. Paraku.
Hakkan nüüd uurima, kas seda eksperimendi tulemust saab enne järgmist tuhkapäeva kuidagi leevendada ka või peab suurema hulga kärbsepaberit varuma.

Inge