Küünlakuised külalised

2012. aasta õnnistasid oma külaskäiguga sisse preester Toivo Treima ning tema abikaasa Marina.
Tuba sai rahvast täis. Lisaks oma klubi inimestele oli päris palju nö vabakuulajaid, vast pea pool publikust.
Isa Toivo - kes, muide, preestriks saades jäi kandma oma sünninime seetõttu, et toivo on soome keeles 'lootus' - osutus väga karismaatiliseks esinejaks. Ta rääkis haaravalt kiriku ajaloost, traditsioonidest, samuti rituaalide tagamaadest. Kui õigeusu kiriku juhukülastajale võib liturgiast jääda mulje kui parajast teatrist, siis selgus, et "etenduse" iga liigutuse ja "rekvisiidi" taga on sügav mõte.
Kuulajate soovil tutvustas Toivo Treima põgusalt ka oma varasemat sõjaväelasekarjääri, kuigi oli näha, et parema meelega oleks ta sellest vaikinud. Võim on suur kiusatus ja teeb inimese uhkeks, nagu ta tunnistas, ning on seetõttu üks libe tee. Olles endine presidendi käsundusohvitser, läks jutt korraks ka poliitikale, aga see jäi tänu esinejate delikaatsusele vaoshoituks ja pinnapealseks.
Lahatud sai ka käesoleva aasta populaarne teema - maailmalõpp.
Rahvale näis kohtumisõhtu igatahes väga meeldivat. Võimalik, et meie klubi ürituste arvestuses sai püstitatud isegi kestvusrekord: vestlus ise vältas tubli kolm tundi, kuid peale seda tekkisid umbes pooleks tunniks veel väiksed vestlusringid.
Loodetavasti sai igaüks sellest õhtust endale mõne mõtte teele kaasa. Minu jaoks jäi kõlama, et inimesed on praegu teelahkmel: kas valida usu rahu või pidev stress ja muretsemine kõigi maailma hädade pärast.
Ja üks asi veel: Toivo Treima nimetas kokkutulnuid väga kenasti kodukoha sädemeteks, ehk saaks sealt kirjandusklubile kauaotsitud nime - Säde?
Suur tänu kõigile, kes osalesid ning eelkõige muidugi härra ja proua Treimale, kes oma targa ja särava olekuga mõjusid väga inspireerivalt.

Inge