laupäev, 31. märts 2012

Vanaisa

Ülo Vooglaid on kirja pannud mõned mälupildid lapsepõlvest. Killuke siit, teine sealt, aga peaaegu kõik nad päädivad Vanaisa nappide, ent tabavate kommentaaridega.
Mõnus lugemine. Autori eesmärk ei olnud küll tutvustada vana aja töid ja tegemisi, aga seda ta ometi tegi, ja väga hästi. Üldiselt soe ning helge raamat, ainult lõpp oli veidi süngevõitu, aga eks elu oli selline, kes see ikka sõda helgena meenutab.
Kui mõnikord häirib lastekirjanduses pealetükkiv õpetlikkus, siis siin meeldis mulle just kõige rohkem see, et autor lihtsalt jutustas, näiliselt hinnangutevabalt, aga Vanaisa ütlemiste kaudu oli siiski selgelt tunda, mis on õige, mis vale.
Ma pole küll päris kindel, kas tänapäeval lapsed sellist raamatut loevad, aga võiksid küll, sest kõigi nende võlurite ja vampiiride sekka oleks üks mõistlik vanaisa igati vajalik vaheldus.

Ülo Vooglaid Ööülikoolis

Inge

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar