Leidsin võtme Heljo Männi kirjanduslike memuaaride mõistmiseks alles II osa 162. leheküljelt. Mänd kirjutab selles peatükis "Nõgeste ja nartsisside" vastukajast ja ka mõne lugeja nurinast tema väidetava negatiivsuse ja kättemaksuhimu üle, ning seletab siis lähemalt, miks ta kirjutab oma memuaare just nii, nagu ta seda teeb. Võib-olla seletas ta varemgi, aga mulle jõudis see pärale just sel hetkel ja selles sõnastuses.
...olin alateadlikult osutanud meie ühiskonna valupunktile, kus ausus oli saanud defitsiidiks ja kus kõik püüavad end näidata paremana kui nad on. /.../ Mina aga olin - ütlen veel kord: olin alateadlikult aususe nimel pidanud võitlema iseendaga. Ka mina tahtsin end paremas valguses näidata, kuid mu südame hääl käskis mul kirjutada õigust - ja ma kuuletusin talle.
Ehk see ausus muudabki tema memuaarid nii köitvaks. Mõtlesin ju isegi mitu korda lugemise pooleli jätta, kui kellegi kohta jälle midagi ehmatavat või ebameeldivat teada sain - kuidagi piinlik hakkas, nagu loeksin salaja kellegi päevikut -, aga ei suutnud. Miski ikkagi sundis edasi lugema. Olid need lummavad vahetekstid või oli see siiski Männi ausus, mis näitas, et muidu nii kaugetena näivad ja justkui teises maailmas elavad kultuuritegelased on samasugused nagu me kõik - inimlikud. Tegelikult on see ju isegi omamoodi kangelastegu - pakkuda lugejatele rõõmu (kellele äratundmis-, kellele kahjurõõmu), hoolimata sealjuures oma mainest, mis säärase avameelsuse tõttu mõne silmis kindlasti langeb. Ja olgu nende meenutuste tooniga kuidas on, aga autori teeneks tuleb pidada seda, et nende raamatutega pühib ta tolmukorra paljudelt juba unustusse vajunud või vajuma hakkavatelt nimedelt. Muide, sealt saab nii mõnegi hea viktoriiniküsimuse.
Väga nauditav lugemine oli. Nüüdisaja kiirustamise ja käratsemise keskel on hingekosutav vajutada korraks pidurit ja mõtelda kaasa sellisele vaiksele kulgemisele, lasta endast läbi sealt hoovav rahu ja tunne, et on aega.
Inge
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar