Eile, tuhkapäeval, sokutas üks kombeteadlik külastaja meile lille varju kärbse. Mitte päris, vaid selle pahanduskoti, kelle abil laiskust ja kärbseküllust levitatakse. Mõju oli silmapilkne - ma ei viitsinud hakata teda mujale viima. Ka südametunnistus sekundeeris laiskusele ega lubanud säärast nuhtlust edasi toimetada. Pealegi nägi kärbes kangesti armas välja.
Otsustasin siis putuka kodustada ja sedakaudu vanarahva uskumuse paikapidavust kontrollida. Tulemus ei lasknud ennast kaua oodata - juba täna tiirles mu töölaua kohal väike tüütu tiivuline!
Hirmus laiskus on ka kallal, iga teine mõte on "Ei viitsi!" Õnneks või kahjuks ei ole kärbes kohusetundele mõjunud, nii et kõik vajalikud tööd said tehtud, aga jube vaevaliselt.
Nii et vanarahva tarkus kehtib ikka veel. Paraku.
Hakkan nüüd uurima, kas seda eksperimendi tulemust saab enne järgmist tuhkapäeva kuidagi leevendada ka või peab suurema hulga kärbsepaberit varuma.
Inge
Ain Kütt
5 tundi tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar