Margot Roose "Minu Amsterdam"

Selle sarja seni loetud raamatutest tekitas käesolev minus kindlasti enim mõtteid ja tundeid, ilmselt sattus õigele ajahetkele. Sirje ta mulle pihku torkas, sõnadega "aitab lugeda küll". Õhtul kodus võtsin siis nõuks, et järgin Sirje õpetust: kui jõuan märkamatult 20. leheküljeni, loen edasi. Jõudsin märkamatult 44. leheküljeni. Lihtsalt nii ladusalt ja kaasahaaravalt kirjutatud, teemad on muidugi intrigeerivad ka.
Algul lugesingi ikka väga ümmarguste silmadega. Käisin ühtelugu mehele ümber jutustamas, mida ma teada olin saanud ja kui pöörane paik see Amsterdam ikka on. Imestasin ja imetlesin autori muretut tooni, sest olin kindel, et kui mina peaksin seal elama ja kirjutama, tuleks sellest lehekülgede viisi hala.
Aga inimene harjub ju kõigega. Mingi aja pärast tabasin end juba mõttelt, et täitsa mõistlik ju niiviisi mõtelda nagu hollandlane mõtleb. Veidrused ei šokeerinud enam (kaua sa ikka jaksad), nii et isegi Wastelandi peatükki lugesin peaaegu emotsioonitult. Pealegi on ju teada tõsiasi, et suurlinnaelu on kohati äraspidine ning seda ei saa laiendada kogu riigile. Aga kahtlemata mõtlema ta pani ning viis huvitavate vestluste ja arutlusteni. Ühelt ajaviiteraamatult poleks osanud seda oodatagi.
Mulle meeldis.

Inge