Elu on imeline ja täis üllatust. Täna saime raamatukogu eest parklast auto alt kätte pisikese linnupoja, kes sinna hakkide rünnaku eest varjule oli pugenud. Oli tükk püüdmist. Pisike imeloom jooksis päris kiiresti. Tubli infotöötaja määras ta kosklapojaks. Mõningase mureliku arupidamise peale, mis temaga nüüd peale hakata, jõudsime järeldusele, et ema on ülejäänud poegadega mere äärde läinud. Siirdusime vaeslapse ema otsima. Mere ääres olid nii luiged kui sinikaelpardid ujumas näha, ei muud. Ja siis startis paadisilla varjust kosklaema poegadega! Kiirustasime paadisillale, selleks ajaks olid linnud juba keset lagedat vett ja meie kohal tiirutasid närviliselt oma pesa kaitsvad kajakad. Pisike kosklatibu hakkas pihku võetuna valjult piiksuma, mispeale ema talle merelt vastas. Lasime väiksekese vette ja ema keeras teistega otsa ringi. Nii nad õnnelikult kohtusidki.
Suur tänu kõigile abilistele: Aurika, Sirje, Hiie, Liisa, Inge ja Marlin - tõeline meeskonnatöö.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar